Ise olin väga sellise asja vastu. Nüüd kohal käies aga minu arvamus leebus ja ma ei suutnud selle samba vastu kuidagi põlgust üles näidata, mis mul alati varuks on.
Niisiis hakkasin oma kogemust lahti harutama, soovist selle risti mõju taga peituv salapära paljastada.
Tegelikult on meil kaks sammast; kaks erinevat sammast ja risti vabaduse väljakul. Üks särab vastu hämaruse ja öö pimeduses, teine aga seisab tuhmi kivistunud näoga päevavalguses.
Öö sammas on kui täht või supernoova, mis võlub meid valguse allikana. Riietanud end sädelevasse kostüümi, on ta meile müsteeriumi allikaks. Sära, mis kumab elutagustel tühermaadel, kuskil elavaile tundmatul alal. Võibolla tabab seda meditatiivselt hajunud pilk, kuid mõistus jääb seda alati püüdma. Pimeda ja hirmutava koopa laest langeb valguskiir, mis meid enim huvitab. See on lootus ja meie ainus eesmärk. Tunneli lõpus asuv valgus neelab meid alles siit maailmast lahkudes. Juut, kes peidab oma põues kulda, puistab selle viimaks kodu sügavas saladuses voodile, kuid tema pilk vaevalt puhkab sellel, vaid pigem otsib sellest midagi; kulla ja hõbeda valges läikes peitub õnnistus või ülim patt, see on saladus. Räpane kaevur, nahk must kui kraav, milles ta liiva kraabib, tõmbab praost välja kulla või teemantiköömne ja piidleb seda ahnel pilgul; see näib talle midagi lubavat, kuni valge mees selle talt välja nõuab ja ära kaalub. Kuld tõotab ka talle midagi. Pärismaalased valmistavad kullast ehteid, katavad kullatolmuga riitustel oma keha ja kõike, mis seotud teispoolsusega. Saladus. Härrasmehele tõotab daami kuldehe sooja saladust. Päike õnnistab päeva. Loomad kartsid tuld, kuid inimene hakkas seda kodustama; teda tõmbas tule poole? Tähed sädelevad, silmad sädelevad, meri sädeleb, siid sädeleb. Sädelus peidab endas teispoolset. Midagi on selle taga, mis inimest tõmbab. Kapitalistlikud linnatänavad on ehitud selle saladusega. Iga särav tahvel peidab enda taga jumalikult ihaldusväärset teenust või toodet, tõmmates meid endaga kaasa, luues imagot.
Päike, tähed, kuu, tuli, kuld, kalliskivid, väärisehted, kõik nad on tõotus.
Mulle ilmus rikkalikult särav tahvel, mis reklaamis vabadust, sõda, eestlust, või ainult seda teadmatut, saladust. Algul pidasin seda kapitalistlikuks väärastumuseks. Kapitalismi ahnusel põhinev mulje aga võttis hiljem hoopis igavesusel põhineva mulje, mis transformeerub ümber lihtsalt inimese püüdluseks valguse poole. Võtta seda ahnuse või armuna, igaljuhul võlub 250 000 led valgustiga helkima löödud rist inimesi meeletult. See paneb meid, kuhu hulka kuulun ka mina, härdusega sambale lähenema. Kas näen ma selles üht hiiglaslikku reklaamtulpa, mille ümber väikesed inimesed härdalt lilli asetavad? Või otsin ma pimeduses spirituaalses kumas sulavat küünalt? Näen ma kellegi pilku meie riigi vabastamise sümbolit ahne himurusega noolivat?
Selge on see, et valguse lumm, millesse meie rist on uputatud, varjab nii selle võimaliku esteetilise käpardlikkuse ja kahtlaselt kummitava natsisümboolika. See näib halvimal juhul välja kui valgusreklaam eesti vabadusele, kuid sellega on summutatud ka tema teised võimalikud tähendused, nii esteetiline kui natsionalistlik. Ma ütleks, et inimesi see fakt ei huvita; nende jaoks pole esteetikal mingit seost eluga, samuti teavad nad, et see sammas on loodud eesti jaoks, olgu tema nägu siis kellegi teise jaoks fašistlik, kristlik või euro.
Päevane sammas...
...ootab päikese langemist troonilt, mil ta saaks tõmmata omal üle meelitava öökleidi. Maine sambake teab, et päeval troonivale päikesele pole tast konkurenti. Seepärast ootab ta õhtu saabumist. Päevas on sammas kahvatu, vaid betooni ümbritsev klaas varastab osa päikese hiilgusest. Oleks ta ometi ilusam, oleks ta keha ja nägu esteetiline, mitte nii arusaamatu, võiks ta ka päeval inimsoole silma jääda. Kuid päeval rõõmustab ta vaid neid, kes niikuinii rõõmustada kavatsesid, ning noid, kes päeval selle alternatiivsetele tähendustele saavad osutada. Sest vaid päeval võib see olla fašisti sammas.
Teisest küljest, sisemine ilu on tähtsaim, äkki polegi meie sambale välist vaja?
Sammast ümbritseb pusle, mis on erinevatest ideetükkidest kokku pandud. Lai trepp, trepivalgustus, sügavad kraavid, kivirajad murul, loolkev tee üles, valgustriibud graniidis. Kõik kohustuslik on olemas. Õhtul ärkab ellu see päevane elutus. Piisavalt konservatiivne, piisavalt mitmekesine. Inimestel on palju avastada, meie elu saab olema jälle tükk tüki haaval huvitavam. Kes tahab esteetikat, külastab kunstimuuseumi, aga see on eluline paik. Nii võiks mõelda tavainimene. Kuid neil on õigus, et ala on ilusaks muudetud.
Nüüd ma mõistan, et mõju, mida vabadussõja võidusammas meile avaldab, ei ole esteetiline, vaid saladuslikkusel põhinev. Seepärast on ka minu meel leebe. Öösel saab sammas olla see, mis ta peaks olema. Valguse taga on alati midagi muud. Valgus on abivahend, tee või läbipääs millegi sügavama ja tõelisemani. Valgus on saladuse kujutis, alati petlik.
Ka kujutisena on valgus meile abivahend. Niisiis pole ta põhjus iseendas. See eristab teda esteetiliselt olevast, mis peaks arvatavasti olema ise lõpp-põhjus, ilma erihuvi, kenaduse võlujõuta.
Kas võluva valguse tagant millegi kõrgema otsimine on halvustatav? On esteetiline vorm, mis endas selle saladuse meile avab, õigustatum? Kas sära on liiga petlik, viies meid väärale teele? Või on need mõlemad üks ja sama, esteetika kui lihtsalt abivahend Tõe huvides.
Ennist mainisin, et sisemine ilu on olulisem kui väline. Antud juhul me teame, mida see sammas mõtleb. Seda, mida selle autorid mõtlesid. Kuid need mõtted ei lähe üks-üheselt kokku tema välimuse ja teoga. Kogu võlule vaatamata puudub temas järjepidavus. Kuid sellegipoolest, pidetusele vaatamata on ta päris võluv.
pildid minult
